Keraamilised plaadid

Mmmm, med-keemia.

 

Täna kell 7 on viimane Põhjala külalisõhtu. Ma ei kujuta ette, mis siis saama hakkab, kui ma seltsi astun ja veel otsustan minna sellele Vanemuise teatri-ajal-kohvikus-teenindaja tööle. Ühelt poolt - Põhjalas, olen kindel, on funky ning raha läheb ka tarvis, seda enam, et ma saan ise töö aja valida ja mitte ei ole see working 9 to 5 variant. Tundub huvitav. Samas, ma olen ikka suht fkdapp oma õppimisvärksiga - aga kes ei riski, see Bocki ei joo ja kes ei tööta, see ei söö.

Additionally, Rukkissekolimine hakkab lähedale jõudma, töömees pidi homse paiku lage tegema minema ning paari nädala pärast saab alumine tuba ka valmis, kuhu muide tuleb Liisa elama. Ei, mitte mingi suvakas tüüp Lasnamäelt, vaid Liisa - mis oli äärmiselt tore ning ootamatu üllatus. Olen rahul. Mulle meeldibki ahju kütta.

Lisaks sellele on kohutavalt tähtis, et kolloidsüsteemid on tavaliselt pölüdisperssed, st osakesed on erineva suurusega.

10 minuti pärast lähen Kassikale. Täna ei ole kindlasti üks neist Carpe Diem My Arse päevadest. Olen joonud ää kaks tassi kohvi aditsionaalse kofeiinitabletiga, mis peaks loogiliselt võttes viitama kesköisele anatoomiaõppimisele. Praegu tunnen ennast nagu jänks Duracellireklaamist JA MA LAULAN KORTERIS LIIGA KÕVASTI, mis ilmselt häirib naabreid. Liiatigi, ma ei oska ju laulda ja seda ma kipun unustama.

 Tahaks Jaaguga rääkida juttu. Džiises.

 

Over & Out. 

Do you know the hue of my new blue jeans

Neljas nädal käib praegu ja alles eile tegin ma õpiku lahti. Noh - sulaselge liialdus - ütleme, pigem, atlase. Mul on veerand õpitud. Selge progress.

 

Üldiselt on nii kuradi väsitav. Mitte sellepärast, et tegemist oleks palju (seda teoreetiliselt ka), vaid hoopis sellepärast, et mul on suuri raskusi kõigest vanast lahti laskmisega. Ma olen tohutult kurnatud sellest esmamuljete jätmisest ja esmamuljete võtmisest, sellest silmakirjalikkusest ning tagaselja irvitamisest.. Millest, tõsi, viimaseid kahte olen ma ise viimase nädala jooksul ma-ei-kujuta-ette-miks praktiseerinud. Ma ei saa öelda, et ma vihkaksin end sellepärast, aga siiski lasub õlul selline kohutavalt ebameeldiv tundmus, mis ei lase mul päris hästi ning SELGELT inimestega rääkida. Ma juba ootan aega, kus ma saaksin jälle suvakaid asju teha ilma et keegi mind arvustaks - või tegelikult, arvustamine jääb, aga säärastel ajahetkedel olen ma juba ise enesele sellise koore ümber kasvatanud, et ma ei jaga arvustustest ei ööd ega mütsi või siis lihtsalt ignoreerin. Seda. Kõike, mis on.

Ma vihkan uusi tutvumisi. Nad on ilusad, kuid samas on mul tunne, et mind sunnitakse iseendast loobuma.

 

 

The snake had a mouth that secreted fantasies. His very breath was illusion. /--/ Mishkin deftly captured him and shut him up in an aspirin bottle.

"What will you do with him?" the robot asked.
"I will keep him," said Mishkin, "until the proper time for me to live in fantasies."

"Why is that time not now?" the robot asked.

"Because I am young now," Mishkin replied, "and it is time for me to be living adventures and to be making actions and suffering reactions. Later, much later, when my fires have dimmed and my memories have lost their bright edge, then I shall release this creature. The winged snake and I will walk together into that illusion that is death. But that time is not now."

"Well spoken," the robot said. But he wondered who was speaking with Mishkin's mouth.