ja MIIKS MIIKS MIIIIKS David mulle veel kirjutanud pole?

Ahjaa, ma elan nüüd juba Rukkis koos Avega ja tööl ei käi ja Põhjalas ei joo.

Üle pika aja

Lõpuks tuli mul meelde, mis selle krdi blogi aadress on.
Mhmh. Nüüd olen ma Sweet Universitas Tartuensisest puudunud kaks tervet nädalat, millest esimese veetsin ma Prantsusmaal La Ciotat'is (Note - Ciota on poola keeles ekvaalne meessoost isikuga, kes on päris põhjalikult vasakule=, kus oli hunnik toredaid inimesi ja veel suurem hunnik ootamist ja mitte midagi tegemist. Võiks ju mõelda, et palmid ja tore päike on rohkem kui ühes novembrikuu päevas loota on, aga kui ikka pool päeva peab ootama ja ülejäänud pool ka veel ootama, siis hakkab juba pärast esimest päeva suhteliselt masendav tunne tekkima.
..Teine nädal? Siis ma olin haige. Olen siiamaani, aga ma varjan seda.

Lühidalt asju kokku võttes olen ma äärmiselt fakdapp õppimisega, äärmiselt fakdapp oma sotsiaalse eluga ja äärmiselt rahul sellega, kuidas ma viimasel ajal mõtlema olen hakanud. Juhtumisi nii kvanti- kui kvalitatiivselt rohkem-paremini-kaugemale. Vb on asi selles, et Pr maalt tagasi tulles jõudsin ma arusaamale, et arstiasi ei ole minu jaoks ja see aasta jääb mulle ilmselt (note to self: kui seda postitust hiljem loed, mitu korda oled jõudnud ümber mõelda?) viimaseks. See teadmine on selle krdima õppimise mulle palju talutavamaks muutnud, muide. Nüüd on mul selge, et ma EI PEA seda tegema. Kummalisel kombel saan ma nüüd hoopiski paremini hakkama, küllap sellepärast, et ma ei pea end sundima (?? mis krdi pärast ma NÜÜD ei pea ennast sundima?)

How long will the hallucinations continue?
Not long enough

T.