..See on nii kummaline, et ma ei tea ikka veel, missugused sõnad käivad nende mõtete kohta, mis mul Sinust on.
2/26/2008
2/25/2008
Jänesekapsas
Nii. Alustasin päeva teadmisega, et seekord ma ei anna alla. Lihtsalt ei anna ja siis on kõik korras ja mul on hea tuju ja ma jõuan ja ma jaksan ja siis ja siis ja siis
..Aga tegelikult on uskumatult raske, kuna usku ei ole.
Keset päeva pudel veini ära juua on mõnikord päris tore, eriti kui on hea seltskond. Just selline, et tegelikult ei pea midagi rääkima, vaid võib, kui tahtmist on. Ja niimoodi vaikida on vabastav ja enda eest vabandav - kuigi tegelikult jutt jooksis, aga sees oli rohkem sellise võrratult rahuliku merevaikuse lõhn.
Nii. Ma lõpetan päeva teadmisega, et alla anda saab ka nii, et ma lõpetan lihtsalt enda vastu võitlemise.
..Aga tegelikult on uskumatult raske, kuna usku ei ole.
Keset päeva pudel veini ära juua on mõnikord päris tore, eriti kui on hea seltskond. Just selline, et tegelikult ei pea midagi rääkima, vaid võib, kui tahtmist on. Ja niimoodi vaikida on vabastav ja enda eest vabandav - kuigi tegelikult jutt jooksis, aga sees oli rohkem sellise võrratult rahuliku merevaikuse lõhn.
Nii. Ma lõpetan päeva teadmisega, et alla anda saab ka nii, et ma lõpetan lihtsalt enda vastu võitlemise.
2/24/2008
2/23/2008
On kummaline, et täiesti võõra inimesega rääkimine võib äärmiselt vabastav olla - ja mõneti kurb ja hea samal ajal.
Ma muud ei tahtnudki kirjutada. Mulle tuli meelde lihtsalt, kes see Rekvisiidid oli ja kui kole loom ta ikkagi on.
Ahjaa, Liisu kysis, kas ma olen kunagi luuletusi kirjutanud ning ma vastasin südamerahuga, et ei ole, sest see üks, mis ma kirjutasin, ei anna isegi alamõõdulise lulla vormi välja. See oli vist kümnenda või üheteistkümnenda klassi suvel - ja ma häbenen seda - nii et on hea, et keegi seda eriti ei loe.
Taob verev pihlapuu mu südant tihkeks tolmuks
Ja vali tuul vingub vihjamisi mööda
Ah, mis siin enamb laulda eilsest,
Mis läind, see läind, eks minu pärast,
Ei oskagi Sul' muud ma öelda
Veel eile mõtted käisid helget rada
Naiivitar! ma mõtlen täna
Sest eile ju veel oleks olnud aega
Murdmaks jää, mis ikka lookleb üle taeva
Kus virmaliste külmakarges hinges
Tooks selgust muu, kui argipäevapinges
Veel täna hommikul Su nimi kõlas niiskes õhus
Ja liblikad Su valget paled jootsid
Ja mina, teadmatusest segasena aetult,
Ma jooksin metsas taustaks hallil taeval
Ja nutsin eilset kaunist helgust taga
Va loll, sain aru alles nüüd, et
Sinu süda tuksleb keskis teises
Ja minu oma embab külma mulda
Suhteliselt kõva ulgumine, või mis
PPS Liisa kolis sisse & mul on nüüd miskipärast palju rahulikum olla kui varem.
Ma muud ei tahtnudki kirjutada. Mulle tuli meelde lihtsalt, kes see Rekvisiidid oli ja kui kole loom ta ikkagi on.
Ahjaa, Liisu kysis, kas ma olen kunagi luuletusi kirjutanud ning ma vastasin südamerahuga, et ei ole, sest see üks, mis ma kirjutasin, ei anna isegi alamõõdulise lulla vormi välja. See oli vist kümnenda või üheteistkümnenda klassi suvel - ja ma häbenen seda - nii et on hea, et keegi seda eriti ei loe.
Taob verev pihlapuu mu südant tihkeks tolmuks
Ja vali tuul vingub vihjamisi mööda
Ah, mis siin enamb laulda eilsest,
Mis läind, see läind, eks minu pärast,
Ei oskagi Sul' muud ma öelda
Veel eile mõtted käisid helget rada
Naiivitar! ma mõtlen täna
Sest eile ju veel oleks olnud aega
Murdmaks jää, mis ikka lookleb üle taeva
Kus virmaliste külmakarges hinges
Tooks selgust muu, kui argipäevapinges
Veel täna hommikul Su nimi kõlas niiskes õhus
Ja liblikad Su valget paled jootsid
Ja mina, teadmatusest segasena aetult,
Ma jooksin metsas taustaks hallil taeval
Ja nutsin eilset kaunist helgust taga
Va loll, sain aru alles nüüd, et
Sinu süda tuksleb keskis teises
Ja minu oma embab külma mulda
Suhteliselt kõva ulgumine, või mis
PPS Liisa kolis sisse & mul on nüüd miskipärast palju rahulikum olla kui varem.
Subscribe to:
Posts (Atom)