Jah, tõepoolest, seda ma tegin. Neli kilekotti prahti ja üks naljakas-idiootne jutt 10nda klassi aegadest. Kirjutan siia üles. Mul on natuke häbi, et see minu tehtud on.
"Glabööns ja karmauhh!" hõikas Lind koduuksest välja lennates. Tõotas tulla selline keskmisest parem päev; päike sillerdas nii ilusasti ja puud polnud veel päris raagus, kuigi lehti puistasid nad küll, justkui tahaks ennast võimalikult paljaks ajades kõigile eksponeerida nagu odavas pornofilmis. Üldsegi, mida nad mõtlevad, visates endilt suvede kingitud ehteid nii pillavalt maha, nagu oleks need mõne endise armukese poolt poetatud tähelepanuavaldused, mida siia-sinna tuulde võib loopida?
See mõte alandas Linnu arvamust Puudest tähelepanuväärselt, ta hakkas neisse suhtuma ilmselt pisikese põlgusegagi. Miks see nii oli, ei saanud aru - sügiseid oli varemgi nähtud, tema enda arvutuste kohaselt pidi see tal juba neljas olema. Igal aastal pärast vananaistesuve lõppu oli ta otsinud pööningult üles oma vanaaegse kõvakübara, mida ikka tavatses pidulikumatel puhkudel kanda. Just pidulikuks puhuks Lind sügist pidask, oma uhkeldavate värvidega oli see justkui mõni galantne galerii-näitus, mille puhul ju ometi võib end üles lüüa. Praegu aga ootas Lind talve, niivõrd vastikuks oli muutunud see puude lõpmatuna näiv orgia, vaid mände ja kadakaid sallis ta veel. Küllap oleks Lind kuuskedegagi leppinud, aga neid polnud ta ammugi näinud. Ta oli iseig unustanud, kuidas lõhnab jõulupuu keset raekojaplatsi või paistavad vaigumaigulised oksad suurtes vaasides poodide vaateakendel. Tema suhteliselt halva mälu põhjendab ilmselt ära asjaolu, et härra Lind kuulus ometi linnuriiki.
Nii ta lendas, nokk täis sügisetuult, silmad kilavad ja torukübar kuklasse tõugatud. Ta oli selline päris tavaline ronk, must nagu öö. Säärane tuulepäisemat sorti, kuid seda ei suutnud keegi talle ette heita - võib-olla sellepärast, et Ronk ei armastanud eriti seltskonda, nii et ei andnudki eriti hästi teistele võimalust end kritiseerida.
Linnule meeldis mõelda, et ta on Väga Tark. Täna tundus talle, et ta on kohe ERITI TARK, sest oli Välja Mõelnud ühe idee. Milles see täpselt seisnes, ei saanud ta hästi aru, aga ta uskus, et idee on olemas ja sellest arusaamine alles kujunemisel. Sellise mõtteviisi oli ta kusjuures pärinud oma isalt, kes teadugipärast armastas pesal istudes Platonit lugeda, nagu armastavad ajalehte lugeda inimmehed tualettruumis tundide kaupa istudes. Isa filosoofiaarmastusest oli miskit Linnulegi külge jäänud. Ilmselt küll oleks senjoor-härra Platon Ronga välja naernud, öeldes, et ideid ei saa välja mõtelda, sest nemad olla nimelt päris maailm ja kõik hoomavad vaid peegeldusi. Aga küllap ei pidanud Rongaisa paslikuks pesal istudes noorrahvale säärast juttu rääkida, kartes nende maailmapildi sootuks segi lüüa.
Lind oli kaks tänavat kaugemal end mugavalt laternapostile istuma seadnud, võttes nõuks kõik korralikult läbi mõelda. Kaugemal, seal Antiik-Kreeka pilastreid meenutava fassaadiga maja ääres istus teinegi Ronk, kes äärmiselt kummalisel kombel mõtles täpselt sama Mõtet. Naljakas - see teine pugistas omaette naerda, kuna ei suutnud ära imestada, kui loll ja idiootne üks pähetulev Idee võib olla. Nii need kaks olid, suled turris, mõtlesid Tähtsatest Asjadest, üks arvates, et on kogu maailma tarkuse kokku luuletanud, teine salamisi rumalalt irvitades.
Esimene kraaksatas sealt postilt, tõmmates enda poole nii teise Linnu kui ka ümbritsevate tänavate kasside pilgud. Oh heldust! Lind on välja mõelnud! Absoluutselt kõik välja mõelnud!
Nüüd ta arvaski, et on teada saanud elu mõtte ja muud toredad paradigmad-dogmad-muudkeerulisedvõõrsõnad. Sellest lähtuvalt lendas ta lähima metsa äärde ja laskus hallile tuule poolt murtud puutüvele, jäi vaimustunult istuma, oodates justkui lunastust selle eest, et on kõik selgeks saanud. Teine lendas järele, osalt ehk uudishimust, rohkem aga imetlusest (sest kui keegi ikka ütleb, et on maha saanud Revolutsioonilise Maailmat Muutva Ideega, siis see peab ju tõsi olema, sest see on peaaegu juba nagu Internet, kui teadugipärast kõik tõsi on), jäi samuti istuma, kuigi pisut eemale.
"Mida paganat..?" oli see Teine lind hämmingus, nähes, et õhtuhämaruse saabudes hiilivad Torukübardatud Ronga ümber rebased, kes harilikult kaugemal talus kanu murdmas käivad. Veel suurem oli Teise imestus selle üle, et härra Lind ei tee sellest üldse välja, unistades hingeõnnistusest ja igavesest armastusest või kopsakast rahasummast, mille ta enda arvates täiesti ära teeninud oli. Teise hämming oli nii sügav, et istus seal eemal, nokk lahti, ila kergelt tilkumas, tervelt neli aastat. Või, noh, tegelikult selle hetkeni, kui noodsamad rebased temagi ära sõid. Keelt limpsasid ka. Kavalpead sellised. "Sitt päev neil vist," mõtles üks neist, pöörates pilgu linnale, kust juba õhtuks lisa lootis saada.
"Glabööns ja karmauhh!" hõikas Lind koduuksest välja lennates. Tõotas tulla selline keskmisest parem päev; päike sillerdas nii ilusasti ja puud polnud veel päris raagus, kuigi lehti puistasid nad küll, justkui tahaks ennast võimalikult paljaks ajades kõigile eksponeerida nagu odavas pornofilmis. Üldsegi, mida nad mõtlevad, visates endilt suvede kingitud ehteid nii pillavalt maha, nagu oleks need mõne endise armukese poolt poetatud tähelepanuavaldused, mida siia-sinna tuulde võib loopida?
See mõte alandas Linnu arvamust Puudest tähelepanuväärselt, ta hakkas neisse suhtuma ilmselt pisikese põlgusegagi. Miks see nii oli, ei saanud aru - sügiseid oli varemgi nähtud, tema enda arvutuste kohaselt pidi see tal juba neljas olema. Igal aastal pärast vananaistesuve lõppu oli ta otsinud pööningult üles oma vanaaegse kõvakübara, mida ikka tavatses pidulikumatel puhkudel kanda. Just pidulikuks puhuks Lind sügist pidask, oma uhkeldavate värvidega oli see justkui mõni galantne galerii-näitus, mille puhul ju ometi võib end üles lüüa. Praegu aga ootas Lind talve, niivõrd vastikuks oli muutunud see puude lõpmatuna näiv orgia, vaid mände ja kadakaid sallis ta veel. Küllap oleks Lind kuuskedegagi leppinud, aga neid polnud ta ammugi näinud. Ta oli iseig unustanud, kuidas lõhnab jõulupuu keset raekojaplatsi või paistavad vaigumaigulised oksad suurtes vaasides poodide vaateakendel. Tema suhteliselt halva mälu põhjendab ilmselt ära asjaolu, et härra Lind kuulus ometi linnuriiki.
Nii ta lendas, nokk täis sügisetuult, silmad kilavad ja torukübar kuklasse tõugatud. Ta oli selline päris tavaline ronk, must nagu öö. Säärane tuulepäisemat sorti, kuid seda ei suutnud keegi talle ette heita - võib-olla sellepärast, et Ronk ei armastanud eriti seltskonda, nii et ei andnudki eriti hästi teistele võimalust end kritiseerida.
Linnule meeldis mõelda, et ta on Väga Tark. Täna tundus talle, et ta on kohe ERITI TARK, sest oli Välja Mõelnud ühe idee. Milles see täpselt seisnes, ei saanud ta hästi aru, aga ta uskus, et idee on olemas ja sellest arusaamine alles kujunemisel. Sellise mõtteviisi oli ta kusjuures pärinud oma isalt, kes teadugipärast armastas pesal istudes Platonit lugeda, nagu armastavad ajalehte lugeda inimmehed tualettruumis tundide kaupa istudes. Isa filosoofiaarmastusest oli miskit Linnulegi külge jäänud. Ilmselt küll oleks senjoor-härra Platon Ronga välja naernud, öeldes, et ideid ei saa välja mõtelda, sest nemad olla nimelt päris maailm ja kõik hoomavad vaid peegeldusi. Aga küllap ei pidanud Rongaisa paslikuks pesal istudes noorrahvale säärast juttu rääkida, kartes nende maailmapildi sootuks segi lüüa.
Lind oli kaks tänavat kaugemal end mugavalt laternapostile istuma seadnud, võttes nõuks kõik korralikult läbi mõelda. Kaugemal, seal Antiik-Kreeka pilastreid meenutava fassaadiga maja ääres istus teinegi Ronk, kes äärmiselt kummalisel kombel mõtles täpselt sama Mõtet. Naljakas - see teine pugistas omaette naerda, kuna ei suutnud ära imestada, kui loll ja idiootne üks pähetulev Idee võib olla. Nii need kaks olid, suled turris, mõtlesid Tähtsatest Asjadest, üks arvates, et on kogu maailma tarkuse kokku luuletanud, teine salamisi rumalalt irvitades.
Esimene kraaksatas sealt postilt, tõmmates enda poole nii teise Linnu kui ka ümbritsevate tänavate kasside pilgud. Oh heldust! Lind on välja mõelnud! Absoluutselt kõik välja mõelnud!
Nüüd ta arvaski, et on teada saanud elu mõtte ja muud toredad paradigmad-dogmad-muudkeerulisedvõõrsõnad. Sellest lähtuvalt lendas ta lähima metsa äärde ja laskus hallile tuule poolt murtud puutüvele, jäi vaimustunult istuma, oodates justkui lunastust selle eest, et on kõik selgeks saanud. Teine lendas järele, osalt ehk uudishimust, rohkem aga imetlusest (sest kui keegi ikka ütleb, et on maha saanud Revolutsioonilise Maailmat Muutva Ideega, siis see peab ju tõsi olema, sest see on peaaegu juba nagu Internet, kui teadugipärast kõik tõsi on), jäi samuti istuma, kuigi pisut eemale.
"Mida paganat..?" oli see Teine lind hämmingus, nähes, et õhtuhämaruse saabudes hiilivad Torukübardatud Ronga ümber rebased, kes harilikult kaugemal talus kanu murdmas käivad. Veel suurem oli Teise imestus selle üle, et härra Lind ei tee sellest üldse välja, unistades hingeõnnistusest ja igavesest armastusest või kopsakast rahasummast, mille ta enda arvates täiesti ära teeninud oli. Teise hämming oli nii sügav, et istus seal eemal, nokk lahti, ila kergelt tilkumas, tervelt neli aastat. Või, noh, tegelikult selle hetkeni, kui noodsamad rebased temagi ära sõid. Keelt limpsasid ka. Kavalpead sellised. "Sitt päev neil vist," mõtles üks neist, pöörates pilgu linnale, kust juba õhtuks lisa lootis saada.
